Meie Gran Canaria

 Meie perereis selle aasta esimesel koolivaheajal oli Gran Canariale.

Mina ootasin sellelt reisilt sooja, eemalolekut ja toredat aega perega. Olin enne reisi 18p jutti tööd rüganud ja oi kuidas ma ootasin...

Meie reis kestis 8 päeva. Juba 25.02 alustasime peale lõunat liikumist Pärnust Riiga. See mis teepeal toimus oli ikka päris kohutav. Jäidet tuli maha, tee oli libe. Aga kohale me jõudsime...

Tegime Riias mõned vajalikud ostud ning liikusime oma lennu ootamise hotelli, mis oli lennujaamast tibakene eemal aga igati kena, puhas, mõnus ja mugav. Mis kõige positiivsem! Seal alustatakse hommikusöögiga kell 04.00. Ma olin selle üle väga tänulik, sest lennujaamas oli sellel kellaajal veel kohad kinni.

Hotell, kus me pisikesed unetunnid veetsime oli Hampton by Hilton Riga Airport. Kuna lapsed on juba nii suured, et meiega ühte tuppa ei mahu, siis oli meil eraldi kaks tuba. Lapsed rõõmuga jagasid tuba. Matthias ei maganud sellel ööl üldse, Aurelia ikka mõne tunni tukkus. Ka meie ise saime kuskil 3-4h äkki unes suigatatud. Aga me ei näinud ka mõtet, et hakkame öösel Pärnust sõitma.

Hommiku kohvi joodud, mõni amps ka hinge all, hakkasime vaikselt Riia lennujaama sõitma. Auto tuli parkida, õhemad joped ja jalanõud jalga. Meie seiklus võiks alata. ( 26.02.2023)

Riia lennujaamas 

Riia Lennujaamas

Nagu kord ja kohus olime pea 2h enne lendu lennujaamas olema. Turvakontroll oli edukas, jalutuskäik õigesse väravasse tekitas aina põnevust ning lastes närvilisust. Miks? Kuna meie lend Riiast Londonisse oli RyanAiriga, siis alates 12. eluaastast ei ole neil kombeks perekonda kokku istuma panna. Saab istuma panna, aga siis maksad ka. Eks see oligi see, mis tekitas neis ärevust ja tusatuju. Aga õnneks kõik oli edukas, Allar sai lastele lähemale istuda. Matthias magas põhimõtteliselt terve lennuaja maha.

Kui me Londonisse jõudsime, siis tuli teha passi kontroll, "väljuda" lennujaamast ja uuesti läbida turvakontroll. Ma olin nii ähmis, et sain ekstra veel masinasse minna. Jalanõud pidin ära võtma- küll ikka on hea, et ma terved ja puhtad sokid jalga panin 😆 Põhjus, miks see nii juhtus oli lihtne- ma unustasin oma nutikella käe peale. Õnneks kuskile rohkem puuri ei pandud ja sai edasi liikuda.

Kahe lennu vahel oli meil 3 ja veidi tundi peale. Kuna juba oli kell päris palju, siis kõhud andsid märku, et aeg süüa. Mina unistasin taas kohvist ja millegist kergest. Poisid läksid Burger kingi ja meie Aureliaga sõime putru. Küll see maitses hea.

Poisid Burger Kingis@Stansted 

Tüdrukud suvaka pingi peal@Stansted lennujaamas putru mugimas

Kuidas see aeg venis ja venis... Ootasime, et meie lennuinfo tuleks juba tabloole, et teaksime millisest väravast meil lend. Kui see lõpuks tuli, siis meie imestuseks sõitsime me veel metrooga lennujaama teise otsas! Uskumatult suur lennujaam oli- 90 väravat!

Finally! Oleme õiges väravas ja lastel omavaheline läbisaamine oli nii hea.😍

Neli ja pool tundi veel ja olimegi Gran Canarial! Kuna me reisisime seekord ainult seljakotiga, siis tuli peale lennukilt maha tulemist teha taas üks passikontroll- tulime ju Inglismaalt. Läksime otsisime oma rendiautokontori ja üsna pea saime oma Nissan Micra kätte, millega saime Maspaloma poole sõita. Mina ei sõitnud seal mitte kordagi, tagantjärgi ütlen, et ega ma ei oleks tahtnud ka 😆, aga kuna mul saab alles oktoobris 3a täis, et ma üldse oman autojuhilube, siis arvestasime nende reeglitega.

Maspalomas oli meil väga mõnusa asukohaga ridaelamu boks. Me elasime kolm esimest päeva Playa De Ingles linnakeses, Alsol Los Caribes 1. Me elasime esimesel korrusel, meil oli terass, kaks magamistuba, avatud köök suure toaga ja no Matthiase lemmik- bassein. Olime kohe promenaadi ääres, mille mööda siis sai jalutud õhtusöögile. Apartmendis tegime mõned vaheampsud ja hommikusöögid, õhtusöögid ja lõunasöögid olid väljas ja vastavalt asukohast, kus me parasjagu olime.

Maspalomas me selliseid suuremaid kaubanduskeskuseid ei leidnudki, olid pisikesed SPAR poed, kust sai tegelikult kõik sellise esmavajaliku toidu. Eks me sellises turistide linnas olime. Olid pigem sellised bazaarid ja ega sealt miskit erilist silma ei jäänud. Meelde aga jääb see esimene seiklus küll. Kuidas ikka puhkust alustada, kui mitte neljakäpukil ja siniste põlvedega! Tere, mina olen Merilin 😂 Mitte midagi ei ole muutunud. Õnneks oli kinesioteip kaasas ja sai õhtusöögile ikka minna.

Esimese õhtusöögi tegime promenaadi lõpus kohas, mis pidi olema El Oasis Tapas y Cócteles. Ma võin öelda, et ma nõustun, sest mina rohkem meie reisi ajal mujalt nii head ei saanud. Ülivahvad onud olid, meie gurmaan Matthias kiitis heaks!

Kõhud täis, uue päeva plaanid mõeldud, jalutasime oma "koju" tagasi. Lapsed veel käisid suplemas basseinis. Mina olin üsna varakult kutupiilu ja pugesin põhku ära.

Kuna meil oli auto, siis me liikusime tohutult palju ringi. Allar on hea reisikorraldaja. Tal on huvi erinevate põnevate kohtade jaoks.

Juba uuel päeval käisime me suures Veekeskuses Aqualand Maspaloma. Soovitan ette piletid osta, saab soodsamalt! Ma kohapeal tibake luiskasin, sain Matthiase arvelt soodsamalt. 

Aga koht oli kift! Kui alguses päike ei paistnud, aga vesi oli soe, siis me ei kreemitanud end vaid hullasime torudes. Võtsime endale ka kapi, maksis äkki 2€ tagatisraha, kus oma seljakotte ja asju hoida. Nendega vette ju ometi ei lähe. Ostsin sealt endale ka plätud- 15€, ma tellisin endale ju plätud, mis tulid 41 suurus. Mul jalg 35.5, seega uusi ma tellida ei jõudnud ja lootsin reisi peale.. 

Käisime suht igal pool. Mina kahte kohta vältisin, korra sain peaaegu südari, kui Aureliaga läksime Bumerangi peale.. Mitte üks terve mõistusega inimene ei lähe sinna, veel enam oma alaealise lapsega. Mul süda oli niimoodi rütmist väljas ja hingamisraskused. Ja see hääl, mis minu seest tuli.. Teised chillisid edasi torudes, ma võtsin pooltunnikest endale puhkeaega.

Sõime ka kohapeal. Oli krõbe, aga laste tühikõht ju on tähtsam. Kohapeal kiirtoit, pizzad sügavkülmutatud ja soojendatakse. Joogid olid vist isegi tasuta sellega kaasas.. Mozzarella pulke sai tellida jne. 

Aeg lendas meeletult! kella nelja ajal avastasime, et nüüd aitab. Päike oli vahepeal välja tulnud ja hakkas soe. Ülla-ülla eksole!

Hakkasime siis tagasi minema ja Allaril oli nii suur tahtmine kõrgemat teedpidi minna. Mul hakkab puhtalt selle mõtte peale pea ringi käima. 

Teed on ju kitsad, käänulised.. Ja siis vaatad alla.. Uhhh... 

Aga samas , ma olen tänulik, et auto meil oli, sest me nägime nii palju! 

Tagasitulles käisime Gran Canaria liivatüünis- noh, Allar ja Aurelia käisid, Aurelia vaeseke pidi võõra onu tillukest nägema, seal on nudistide rand. 

Ootame siin Matthiasega teisi

Matthias oli meil pikkades riietes. Keeldus lühkareid poes proovima. No mis seal ikka, ujumas käis vähemalt ujukatega. 

Kui me jõudsime oma linna tagasi, siis käisime kiirelt poes, väike snäkk ja siis mingi aeg  ringi chillima oma linnas, õhtuks siis promendaadile sööma, nautima ja olema. 

Väike tähelepanu- kas leidsid, et ma oleks veekeskuses soovitanud end kreemitada? Noup! Me rumalad mõtlesime, et ah, päikest pole ja me vees!!! My asss noo! Mul olid õhtul sellised randid ja põletus. Allaril avastasin uuel hommikul randid seljakotist, seljal. Päike ju võtab läbi pilve! Ise 35 aastane (veel sellele ajal) ja mõistust ikka pole. 😆 Väheke valus oli ja kole ka! Ärge pange x- kujulisi päevitusi selga...

Uus päev, uus rand... Või rannad?

Kuna me olime end eelmine päev veidi ära kõrvetanud, siis oli esmajoones vajadus endale päikesejärgne kreem muretseda ja oeh... Ma kasutasin terve reisi Nivea päikesekaitsega kreemi- 30SPFiga, sest muud sealt saada ei olnud! Uuel aastal olen targem! Ostan juba lennujaamast korraliku 😈💭

Aga rantidest oli vaja lahti saada. Uues rannas siis ostsin ka uued päevitused ja läks minna! 

Minu hülged olid vees- sh Allar

Päike võttis hästi, päike oli lausa kõrvetav kui me ära tulime. Olime sellises rannas nagu Anfi Beach. Seal on suht suur ranna ja hotelli kompleks. Aga õnneks päris rätik rätiku kõrval ei olnud nagu Pärnus rannas, kui ilusad ja kuumad ilmad on. 

Sealt edasi läksime järgmisesse randa, kus vesi nii rahulik ei olnud. Lainemurdja oli olemas, aga vees ujuda ei saanud. Laine tuli ja murdis jalad alt- ka kõige tugevamatel. Lastel oli liiva igal pool. Taskutes, igas praos mis iganes olla saab.. Amadores Beach. 

Väga ilus kohake on Puerto de Mogán. Väheke kulukas koht, aga söök oli hea, ilusad kitsad tänavad ja imeline jahtklubi. 

Meie viimane õhtu Maspalomas oli meeldejääv.. Käisime söömas, olime ja nautisime. Oleks kelnerid sama toredad olnud kui sissevisjaka, siis oleks vist elu veel eriti kena. Aga mis jäi siis meile sellest õhtust meelde, oli kõrval restorani sisseviskaja.. Ta laulis Ed Sheeran- Perfct laulu. See oli lihtsalt nii ilus ja me Aureliaga täiega nautisime. Nüüd kui laul meie autosõitude ajal tuleb, siis me täiega vibeme ja naudime.. Laulame ja meenutame seda toredat õhtut ja olemist Maspalomas. Süda igatseb ju..

Aga oligi aeg asju pakkida. Nautisime veel olemist terrassil, lapsed nagu ikka basseinis ja naabrid relaxisid omaette.. 

Uuel hommikul pakkisime end autosse ja algas meie tee lõunast põhja poole, üle mägede.  Arvake ära, kes nautis, kes hingas 😁 Teedel on tohutult jalgrattureid, kes siis treenivad end. Minu jaoks nii kohutav koht selle tegemiseks, aga mida mina ka tean, kruiisin oma veloga heal juhul suvel mõned korrad. 

Käisime Gran Canaria kõrgemas tipus-Pico de las Nieves (1949 m) -kus olime siis nö pilvedest kõrgemal. Seal siis saigi jopegi selga aetud, jahe oli. 

Päris palju oli rahvast ja no see nende parkimise kultuur.. 

Aurelia pilve sees

Kui lõunast põhja poole sõita, siis ilm ja loodus on ikka väga erinev. Üks pool on selline nagu kõrb ja teine oaas. Ilus roheline.. 

Aga kuhu me siis suundusime? 

Tere Las Palmas! 

Parkida me seal ei saanud mujal, kui ainult parkimismajas. Neid õnneks oli seal usinalt. 

Ööbisime VV Loyant Canteras by henrypole Home apartmendis. Kuna meie reisi ajal oli mul ka sünnipäev, siis Allar arvas, et mõni uhkem pleiss võiks olla. Oli uhkem kui teine, aga guess whaaaat! Lapsed jorisesid, et me ei saanud bassut!

Aga elasime põhimõtteliselt promenaadi ääres. Kõik oli käe-jala juures. 

Mei

le meeldis hommikuti Aureliaga promenaadil jalutamas käia, sooja saia otsimas ning head Starbucksi kohvi joomas. Meie aeg.. 

Autoga ei ole Las Palmases suurt midagi teha. Tänavad on kitsad, ainult kohalikud saavad parkida tänavale ja ülejäänutele on parkimismajad, mis üleöö oma tasusid tõstavad. Me otsustasime lähedal olevale mäele minna. Allar tahtis vist mu sünnipäevale vürtsi juurde lisada. Ikka mäkke ronida,  et ma tunneks kui hästi see 36. mõjub 😋

Esiteks, selleks et linnast minema saada, kulus meil pea TUND aega, sest olid ummikud. Ometi oli sinna mäejalamile sõita autoga ainult 15 min waze järgi... Koha nimi oli Paisaje Protegido La Isleta. Sealt mälet nägi hästi Las Palmase randa, promenaadi. 

Õnneks või kahjuks too päev erilist päevitamise ilma ei olnud, küll aga ei tähendanud see seda, et päike ei paitaks. Paitas ikka korralikult. 

Õhtul otsisime kohta, kus saaks homaari süüa. See oli Matthiasel suur eesmärk. Seekord jäi see taas söömata, aga vähi sai ikka kätte. Tundus, et talle meeldis. Üldse, terve see reis ma nägin, milline gurmaan on mu poeg. Uskumatu mis maitseid ta kõike proovima oli valmis. 

Minu sünnipäeva õhtu, mis oli täis rohkesti rõõmu ja õnne..

Mis me veel tegime.. Kuna autoga ei olnud pointi käia, siis me olime jalamehed. Käisime Las Palmases suures aktvaariumis Poema Del Mar Aquarium. Soovitan! Üli äge ja nii suur. 

Lapsed hai suus

Õhtul läksime Allariga linna peale. Plaan oli minna kuskile peole, aga pidu nagu ei olnud. Suur pidu oli pargis, kus oli palju Drag Queene. Lapsed jäid turvaliselt korterisse Netflixi vaatama. Ega me kaua ei olnud, aga ööelu nägime ka. Kole keeruline on ikka seletada igalpool, et tahad ALKOHOLIVABA! kokteili. Lasin Allaril reeglina enne ikka proovida, kas on alkoholiga või mitte. 

Bad hair day oli suht terve reis 

Aga oligi käes viimane päev kohapeal. Plaanisime selle veeta kindlasti rannas, Matthias ja Allar käisid otsisid endale lestasi ja maski, et snorgeldada. Vees käisime. Isegi mina käisin korra kaks. Matthiasel tõmbas laine jalad alt ja liiv tõmbas selja marraskile. 

Mina olin pool päevast loengus ja peitsin end vahepeal enda meelest päikese eest. Aga ei õnnestusunud. Õhtuks olin punane vähk ikka ja Matthias ütles, et mul on Poola lipp .... Vähe sellest, koperdasin ma Allari jala otsa ja minu liikumine oli taas piiratud.. Kui esimesel päeval kukkusin põlvili, siis eelviimasel õhtul oli ju ikka vaja end ju veel vigastada... 

Mina samal ajal loengus, kui ülejäänud pere puhksust nautis

Kohe näha kellele päike hästi peale jäi...

Kreemitasime ja kreemitasime, aga olgem ausad- normaalne inimene ei ole 6 tundi rannas. Päeval väga ei saanudki aru, et päike võtaks, aga nelja ajal juba tundsin, et ei, päike on liiga soe. Aurelia läks vahepeal korterisse ära. Meil oli range kord, et üksi ei jaluta ja ei käi, aga õnneks on täna telefonid ja andis kohe teada, et on Las Palmase kodus sees. Noor ja kena tüdruk, kes teab mis võib juhtuda. 

Õhtul käisime söömas, Matthias meiega ei ühinenud, tal oli lihtsalt päevasest päikesest vist liialt ja magas. Nu ja kes magavat karu ikka äratada julgeb. Julgesime aga sülle ei võta ju. Läksime siis ühte mõnusasse restorani, mis asus promendaadil. Saime üles terrassile ilma ja vaadet nautima minna. 

Ja oligi aeg koju minna. Hakkasime varakult liikuma, et auto lennujaamas ära anda. Päev oli pikk, koju jõudsime öösel kella 2 ajal. Otsustasime, et ei jää Riiga, kui jaksame, tuleme otse. Jaksasime. Taas tulime läbi UK, aga meil oli ainult tund aega, et lennult lennule minna. Parim nali oli see, et me läksime lennukilt maha, mis 1. hilines ja 2. me olime nii jamasti check in-is. Õnneks kõik õnnestus ja jooksin oma haige jalaga õigesse väravasse, mõni minut enne lennuki tõusu.. Ja sama lennuk, millega me Gran Canarialt tulime. Millegi pärast viibis ka selle lennuki tõusmine. Aga ma mingist hetkest ei mäleta midagi, sain Aurelia enda kõrvale istuma ja magasin põhimõtteliselt pool lennust maha, kuna mul oli tohutu suur migreen. Ma niimoodi võitlesin endaga, aga eks see oli kogu see pinge, kas me jõuame lennule. Õnneks olid rohud kõhukotis olemas. Aa, turvakontrollis sain jälle kontrolli minna. UK ikka armastab mind. 😋 Seekord ei olnud asi kellas, vaid milleski muus... 

Kui me uuel hommikul kodus ärkasime, siis esimese asjana läksime me Allarihga Mollyle järgi, oh seda rõõmu ja õnne.. Lapsed olid tol päeal veel kodus, magasid end välja ja no see kraadide vahe oli ikka meeletu... 

Mitte väga palju hiljem, hakkasin ma nahka ajama.. Uss ju ikkagi.. 

Ja koju tuleku päeval sain ka kohe jalast pilti tegema minna, sest mulle ei mahtunud talvesaabas jalga!

Gran Canaria oli imeline. Koht, kuhu me läheks iga kell tagasi. 

Aitäh, et viitsisid seda pikka lugu siin lugeda. Luban, et edaspidi teen päev-päeva kaupa.